Artikkel rakenduse VLC for Android kohtaVLC Androidis: vabadus jääb, seadistamist tuleb juurde
AppCompare
Android on aastatega muutnud seda, kuidas rakendused faile näevad, taustal töötavad ja teiste seadmetega läbi räägivad. VLC for Android on selles muutuses omamoodi proovikivi: kas pleier, mis lubab mängida peaaegu kõike, suudab olla mugav ka süsteemis, mis tahab kasutaja andmeid järjest hoolikamalt piirata? Minu hinnangul suudab küll, aga VLC parim külg ei ole kunagi olnud laitmatu lihtsus. See on kontroll selle üle, mida kuulad ja vaatad, ilma et peaksid oma meediakogu ühe teenuse reeglite järgi ümber korraldama.
Androidi muutused teevad pleieri valiku tähtsamaks
Androidi uuendused pole VLC-le toonud üht suurt uut mängunuppu, vaid muutnud tasapisi kogu kasutuskeskkonda. Uuemates versioonides küsitakse failidele juurdepääsu selgemalt, rakenduste taustategevust piiratakse rohkem ning tootjate enda failihaldurid ja galeriid püüavad kasutajaid oma lahendustes hoida. See on turvalisuse ja aku tööaja seisukohalt mõistlik, ent kohalikke videoid või enda kogutud helifaile kasutavale inimesele tähendab see vahel lisasamme.
VLC for Android
Videolabs · 4,3 · Free · Android
VLC valik on sellises olukorras kõnekas. Selle asemel, et eeldada, et kogu meedia asub ühes voogedastusteenuses, käsitleb rakendus telefoni ja mälukaarti päris meediakoguna. Kaustad, allalaaditud videod, salvestised ja võrgukettal olevad failid võivad kõik kuuluda samasse igapäevasesse kasutusse. VLC väärtus on vabadus valida oma failid ja esitusviis ise, mitte lubadus, et iga toiming käib ühe puudutusega.
Mida Androidi uuemad versioonid juurde annavad
Uuem Android aitab VLC-l sobituda telefoni üldise käitumisega: rakendus kasutab süsteemi jagamisvalikuid, saab avada faile teiste rakenduste kaudu ning kohandub tänapäevaste ekraanide ja juhtimisviisidega. Kui failihalduris puudutada videot ja valida avamiseks VLC, on teekond endiselt arusaadav. Samuti saab rakendus käsitleda eri allikatest pärit sisu ilma, et peaks iga kord uut teenust või kontot kasutama.
Võrgusisu puhul on valik lai: VLC suudab esitada vooge ja ühendada kasutaja enda võrgus jagatud meediaga, kui vajalikud aadressid ja ligipääsud on teada. See sobib hästi inimesele, kelle kodune ruuter, arvuti või võrguketas on juba osa tema meediarutiinist. Siin pole aga põhjust teeselda, et Androidi uuem versioon lahendab võrguseadistuse kasutaja eest. Õiguste, aadresside ja ühenduse leidmine nõuab endiselt veidi tehnikahuvi.
Mida kasutaja kõigepealt märkab
Esimesena hakkab silma tuttav oranžikas koonus ning lihtne võimalus valida heli, video või kataloogide vaade. VLC ei ürita olla sotsiaalne voog ega soovita lõputult järgmist klippi. Avad rakenduse, leiad faili ja vajutad esitusele. See vaoshoitus mõjub värskendavalt, eriti telefonis, kus paljud rakendused tahavad tähelepanu endale tõmmata juba enne, kui oled midagi otsida jõudnud.
Teine märgatav asi on lai vormingutugi. Kui mõni telefonitootja enda pleier keeldub vanemast videofailist või ei mõista selle heliriba, on VLC sageli lihtsam järgmine katse kui faili teisendamine. See ei tähenda, et kõik failid töötaksid igas seadmes veatult: riistvaraline dekodeerimine, subtiitrid ja konkreetse seadme kiibistik mõjutavad tulemust. Kuid VLC annab tavaliselt rohkem võimalusi probleemi lahendamiseks kui telefoni eelinstallitud pleier.
Igapäevane kasutus muutub vähem teenusekeskseks
Kui vaatad peamiselt tellitavaid filme ja sarju, pole VLC tingimata su peamine rakendus. Selle väärtus ilmneb siis, kui sisu on juba olemas: reisile salvestatud film, kursusevideo, pere salvestus või fail, mille sõber saatis. Selline kasutus pole kuigi pidulik, kuid just siin võib hea pleier säästa aega. Sa ei pea välja mõtlema, millise teenuse kaudu fail avaneb, ega otsima rakendust, mis toetaks selle kodeeringut.
Videopleieris loeb ka see, mida saad vaatamise ajal teha. VLC pakub taasesituse juhtimiseks žeste, helitugevuse ja heleduse muutmist ning subtiitritega seotud valikuid. Need võimalused muudavad pika vaatamise mugavamaks, kuid vajavad harjumist: kui soovid lihtsalt suurt esitusnuppu ja mitte midagi muud, võib seadistuste hulk tunduda liigse koormana. VLC on kõige parem siis, kui kasutaja tahab juhtida, mitte ainult käivitada.
Heli puhul on sama praktiline hoiak. Muusikafaile saab kuulata taustal ja kasutada esitusloendeid, nii et telefon ei pea olema ekraaniga kogu aeg aktiivne. Androidi taustapiirangud võivad siiski tootjati erineda. Kui süsteem otsustab aku säästmiseks rakenduse töö peatada, võib kasutaja vajada aku optimeerimise seadeid. See pole VLC eripära, kuid just sellise rakenduse puhul märkab piirangut teravalt inimene, kes kuulab pikka heliraamatut või albumit lukustatud ekraaniga.
Ökosüsteemi tugevus on lai ühilduvus
Androidi ökosüsteem ei ole üks kindel telefon ega üks kindel failiallikas. Sama rakendust kasutatakse eri tootjate seadmetes, mälukaartidega tahvlites, vanemates telefonides ja uutes suure ekraaniga mudelites. VLC eelis on siin pigem ulatus kui viimistletud seotus ühe tootja teenustega. See aitab ka siis, kui kasutaja vahetab telefoni: tuttav pleier ja senine failipõhine tööviis saavad enamasti kaasa tulla.
Võrreldes Pinterestiga, mis elab ideede ja piltide voos, või UNO!™-ga, mille väärtus sünnib teiste mängijatega kohtumisest, ei vaja VLC pidevat ühendust ega kogukonda. Ka Masha and the Bear Pizza Maker ja Coloring Games: Color & Paint täidavad hoopis teist eesmärki: need pakuvad tegevust, mitte failide taasesitust. Võrdlus teeb VLC iseloomu selgemaks. See ei võistle tähelepanu pärast, vaid toimib tööriistana, mille poole pöördud konkreetse vajadusega.
Õigused ja tootjate erinevused tekitavad hõõrdumist
Androidi failijuurdepääsu muudatused on kasutajale kasulikud, ent nende tagajärg võib olla segane. VLC ei pruugi kohe näha kõiki kaustu, eriti kui meedia asub mälukaardil, välises salvestis või rakenduse enda piiratud ligipääsuga kataloogis. Mõnikord tuleb kaust eraldi valida või anda rakendusele luba. Esmakasutajale võib see paista nagu rike, kuigi tegelikult on mängus Androidi turvamudel.
Samuti pole kõik Androidi seadmed võrdsed. Tootjate aku säästmise reeglid võivad taustal heli katkestada, teavitused ja lukustuskuva juhtnupud võivad käituda erinevalt ning video sujuvus sõltub riistvarast. VLC ei saa kõiki neid lahknevusi ühe üldise lahendusega kõrvaldada. Rakenduse seadete rohkus aitab kogenud kasutajal, kuid teeb veaotsingu vähem tuttavaks inimesele, kes tahab lihtsalt teada, miks üks film vaikib.
Liideski ei ole alati nii ühtlane kui kõige lihvitud voogedastusrakendustel. Kataloogivaated ja valikumenüüd teevad oma töö ära, kuid osa valikuid paikneb seal, kust esmakasutaja neid kohe ei otsiks. See on kompromiss, mille VLC teeb võimekuse nimel. Minu jaoks on see vastuvõetav, kuni rakendus jääb kiireks ja põhiülesanne on lihtne: fail leitakse ning see mängib.
Kuidas konkurendid teistsugusele mobiilile kohanevad
Paljud populaarsed rakendused kohanevad Androidi muutustega nii, et kasutaja ei pea failisüsteemist peaaegu üldse mõtlema. Pinterest toob sisu veebist, mängud nagu UNO!™ seovad kasutaja võrgumänguga ning lastele mõeldud rakendused loovad oma suletud tegevusruumi. Nende mudelites on rakenduse enda sisu keskmes. VLC teeb vastupidist: kasutaja toob sisu kaasa ja pleier kohandub sellega nii hästi, kui seade ning süsteem lubavad.
See erinevus selgitab, miks VLC ei pea matkima teiste rakenduste kujundust ega püüdma kasutajat iga päev tagasi kutsuda. Selle edu mõõt on vaiksem: kas see avab faili siis, kui seda vaja läheb, kas heli jätkub ekraani kustudes ning kas subtiitrid saab vaadatavaks. Selline kasulikkus on vähem nähtav kui mängu igapäevane preemia, aga püsib telefonis sageli aastaid.
Mida see ütleb mobiili tuleviku kohta
Mobiil liigub korraga kahes suunas. Ühelt poolt muutub süsteem turvalisemaks ja rakenduste ligipääs andmetele täpsemaks. Teisalt ootavad inimesed, et telefon oskaks endiselt avada nende enda faile, mitte ainult rakendusepakkuja valitud sisu. VLC seisab nende suundade vahel. Selle töö ei ole Androidi piirangutest mööda hiilida, vaid pakkuda piisavalt selget ligipääsu ja juhtimist, et kohalik meediakogu ei muutuks kasutajale võõraks.
Ka seadmete kasutusviis muutub. Telefon on üha sagedamini nii kaamera, helipleier, reisiekraan kui ka koduse salvestusruumi juurde pääsemise vahend. VLC sobib sellesse mitmeotstarbelisse rolli, sest ei küsi, kust meedia tuli. Samas võiks tulevikus olla lihtsam aru saada, milliseid õigusi rakendus vajab ja miks üks kaust loetav on, teine aga mitte. Hea võimekus vajab tänapäeval sama palju selgitust kui nuppe.
Kellele see muutus kõige rohkem korda läheb
VLC sobib kõige paremini inimesele, kes hoiab seadmes oma video- või muusikafaile, saab aeg-ajalt tundmatus vormingus sisu või tahab Androidis rohkem kontrolli kui telefoni vaikimisi pleier pakub. See on hea reisikaaslane, praktiline abiline õppematerjalide jaoks ja mõistlik valik neile, kelle meediakogu asub koduses võrgus. Kasutaja, kes kuulab ja vaatab ainult tasuliste voogedastusteenuste kaudu, ei pruugi rakendust sageli avada.
Samuti tasub VLC-d proovida siis, kui vaikimisi mängija jätab hätta, mitte tingimata kogu telefoni meediakogemust kohe ümber kolida. Rakenduse saab lisada oma tööriistakasti ja kasutada just nende failide puhul, mida teised lahendused ei mängi. See on realistlikum soovitus kui lubada, et üks pleier asendab iga teenuse ja tootja rakenduse.
VLC for Android jääb oluliseks, sest Androidi uuendused ei kaota vajadust kohalike failide järele, vaid muudavad nende käsitlemise üha teadlikumaks valikuks. Rakendus ei ole kõige lihtsam ega alati kõige ilusam, kuid selle tugevus on konkreetne: lai vormingutugi, taustal heli, subtiitrite võimalused ja kasutaja enda meediakogu. Järgmistelt uuendustelt ootan eelkõige selgemat õiguste selgitamist ning sujuvamat tööd eri tootjate aku- ja salvestusreeglitega. Seni on VLC kindel valik inimesele, kes tahab, et telefon mängiks tema faile, mitte ainult seda, mida mõni teenus ette annab.
