Google Play Store juhatab tuttavat teed, kuid jätab soovitused ummikusse

Rakendustepood peab tegema kahte vastandlikku asja: aitama kiiresti tuttava sihini jõuda ja muutma nähtavaks midagi, mille olemasolust kasutaja veel ei tea. Google Play Store lahendab esimese ülesande märksa paremini kui teise. Selle kujunduse tugevus peitub tuttavates radades, otsingus ja üsna selges paigaldusvoos; nõrkus aga selles, et soovitused, kategooriad ja eri tüüpi sisu võistlevad sageli sama ekraanipinna pärast. Tulemuseks on pood, milles saab tegutseda vähese kõhklusega, kuid mille valikuid pole alati lihtne mõtestada.

Värav, mis juhatab hästi tuttavat teed

Play poodi avades ei pea kaua nuputama, mida siin teha saab. Rakendusi saab otsida, soovitusi sirvida, mänge avastada ning oma konto ja installitud rakendustega seotud toiminguid teha. See esimene orientiir on tähtis: tööriistarakenduse puhul tähendab hea kujundus sageli seda, et kasutaja ei pea kujundusele üldse mõtlema. Ta tahab leida kaardirakenduse, proovida uut märkmete tegemise vahendit või kontrollida, kas tuttavale rakendusele on värskendus olemas.

Google Play Store

Google LLC · 4.9 · Free · Android

Laadi alla

Google’i poe disain ei ole siiski pelgalt neutraalne riiul. Avaleht tahab korraga olla otsinguvärav, soovituste voog ja toimetatud vitriin. Need rollid on omavahel mõistlikult seotud, aga mitte alati selgelt eristatud. Esimesel kasutuskorral võib avakuva tunduda lihtne, sest tuttav otsinguväli ja alumine navigeerimisriba pakuvad kindlaid pidepunkte. Mõne hetke pärast ilmneb, et ekraanile koondub ka palju muud: soovituskaardid, rubriigid, rakenduste loendid ja reklaamilaadselt esile tõstetud valikud.

Minu põhiline hinnang on seega kaheosaline. Pood on hea siis, kui siht on juba olemas; vähem veenev on see siis, kui kasutaja vajab abi valikute kitsendamisel. Kujundus ei takista tegutsemist, kuid avastamise puhul jätab see inimesele rohkem võrdlemis- ja tõlgendamistööd, kui esmapilgul paistab.

Esimene pilk ja esimene otsus

Esimese kasutuskorra jooksul aitab tuttav struktuur kiiresti aru saada, kuhu vajutada. Otsing on nähtav ning peamised sisurajad on ekraani alumises osas käeulatuses. See on parem lahendus kui menüüde taha peidetud põhifunktsioonid: kasutaja saab kohe otsustada, kas ta tahab midagi leida või lihtsalt vaadata, mida pood esile tõstab.

Reklaamid

Ometi ei vasta avaleht päris küsimusele „mida ma siin kõigepealt tegema peaksin?”. See ei pruugi olla probleem inimesele, kes on Play poodi aastaid kasutanud, kuid algaja jaoks on erinevus otsimise ja sirvimise vahel peamiselt harjumuse küsimus. Suured soovitusplokid annavad mõista, et edasi võib liikuda mitut moodi, ent nende järjestus ei selgita alati, miks just need valikud praegu esiplaanil on. Esmane orientatsioon on seega funktsionaalne, mitte eriti õpetav.

Siin tuleb välja poe iseloomulik kompromiss: tuttav kasutaja saab tegevusse sukelduda, uustulnuk peab aga ise tuletama, kuidas eri rubriigid omavahel suhestuvad. See pole järsk õppimiskõver, pigem vaikne ebaselgus, mis avaldub siis, kui inimene pole veel harjunud poe loogikat ette aimama.

Navigeerimine ja hierarhia

Alumine navigeerimisriba on üks poe kõige praktilisemaid otsuseid. See hoiab põhisuunad nähtaval ega nõua iga kord sammu tagasi tegemist. Kui olen otsingutulemustest rakenduse lehele liikunud ja tahan seejärel mängude valikut vaadata, ei kao üldine raamistik käest. Püsiv navigeerimine vähendab tunnet, et iga ekraan on omaette ummik.

Hierarhia muutub keerulisemaks avalehe sees. Rubriigid, soovituskarussellid ja järjestikused loendid võivad kõik olla omal kohal, kuid nende visuaalne kaal konkureerib. Kasutaja näeb küll, et üks plokk lõpeb ja teine algab, ent ta ei pruugi mõista, miks just see plokk on olulisem või millise põhimõtte järgi valikud järjestati. Kui siht on konkreetne, kaob see mure otsingu taha. Kui siht on udune, võib sirvimine muutuda korduvaks kerimiseks, mille järel on raske meenutada, mida juba vaadati.

Otsing on siin peamine korrastaja. See laseb suure ja ebaühtlase valiku enda jaoks väiksemaks teha ning annab kasutajale tunnetuse, et tal on protsessi üle kontroll. Otsingutulemuste lehel muutub ülesanne selgemaks: vaatan nime, ikooni, hinnangut ja lühikirjeldust, avan sobiva tulemuse ning otsustan edasi. Samas pole otsing alati piisav kaitse segaduse eest. Sarnase nime või otstarbega rakenduste puhul peab kasutaja võrdlema mitut signaali, mille kvaliteet ja informatiivsus pole ühesugused.

Reklaamid

Teiste poekogemustega kõrvutades ilmneb selle lähenemise tugevus ja piir. Temu puhul on ostlemine üles ehitatud suurele visuaalsele avastamisvoole; Play pood ei püüa samal moel kogu tähelepanu üheks ostusarnaseks teekonnaks suruda. See on rakenduste kataloogi jaoks mõistlikum, kuid ei tähenda, et selle soovitused oleksid alati läbipaistvad. Google’i poe hierarhia aitab liikuda, ent ei anna igale esiletõstetud valikule piisavalt selget põhjendust.

Mis juhtub pärast puudutust?

Installimise alustamine on üldiselt hästi loetav hetk. Rakenduse lehel on tegevuse keskmes paigaldusnupp ning vajutuse järel muutub selle olek. Kasutaja näeb, et taotlus registreeriti ja töö käib; protsess ei jää täiesti vaikseks. See on oluline, sest rakenduse allalaadimine võtab aega ning inimene peab teadma, kas ta võib edasi liikuda või jäi puudutus tähelepanuta.

Tagasiside on eriti kasulik siis, kui ühendus on aeglane või paigaldamine venib. Edenemise olek annab märku, et pood tegutseb, kuid mitte iga viivitus ei saa piisavalt konkreetset selgitust. Kasutaja võib näha, et midagi toimub, teadmata siiski, kas takistus on võrgus, seadme vabas ruumis, konto kinnituses või rakenduse enda saadavuses. Visuaalne vastus on olemas, aga põhjuse mõistmine jääb mõnikord lünklikuks.

Rakenduse lehelt leiab ka muud otsuse tegemiseks vajalikku teavet: kirjelduse, hinnangu, kasutajate tagasiside ning ühilduvuse ja värskendustega seotud üksikasju. Probleem pole niivõrd info puudumises kui selles, et olulisem ja taustteave pole alati sama kiiresti haaratav. Kasutaja, kes tahab vaid teada, kas rakendus töötab tema seadmes, ei pruugi soovida enne pikka tutvustust läbi kerida. Teine inimene võib aga vajada just seda lisateavet, et juhuslikku valikut vältida.

Tagasiside pärast tegevust on seega enamasti kohene, kuid mitte alati piisavalt selgitav. Pood ütleb sageli, et midagi juhtus; harvem aitab ta mõista, miks see juhtus või milline on järgmine mõistlik samm. See vahe muutub oluliseks siis, kui paigaldamine nurjub või nõuab lisakinnitust.

Reklaamid

Hõõrdumine ja tagasitee

Hea liides ei näita oma kvaliteeti ainult siis, kui kõik läheb plaanipäraselt. Seda näeb hetkel, kui kasutaja muudab meelt, avab vale lehe või ei saa paigaldust lõpule viia. Play pood pakub tavaliselt lihtsat tagasiteed: rakenduse lehelt saab otsingusse naasta, põhivaatesse liikuda või oma rakendustega seotud vaadet avada. See vähendab eksimise hinda ja laseb katsetada ilma kartuseta, et kogu otsing tuleb algusest peale teha.

Keerulisemaks läheb taastumine siis, kui probleem pole vale ekraan, vaid ebaselge seisund. Oletame, et paigaldus ei alga. Kasutaja kontrollib ühendust, proovib uuesti ja jõuab samasse punkti. Kui põhjus pole nähtav, muutub taastumine katsumuste jadaks: vajuta, oota, keri, otsi teavet. Just siin võiks pood olla otsustavam, eristades selgemalt ajutist viivitust, konto nõuet ja seadmega seotud piirangut.

Ka juhusliku valiku parandamine võib nõuda rohkem tähelepanu kui valiku tegemine. Rakenduse lehel on palju teavet, kuid kasutaja peab ise otsustama, kas hinnangud, arvustused, arendaja nimi või värskenduste kuupäev on tema olukorras kõige olulisemad. Eksperdile on see vabadus kasulik; vähem kogenud inimesele võib see tähendada, et puudub üks selge kontrollpunkt enne paigaldamist.

Taastumise kujundus ei ole seega läbikukkunud, kuid on ebaühtlane. Navigeerimisviga on kerge parandada. Põhjuse leidmine, kui tegevus ei õnnestu, on märksa raskem. See vahe näitab, et pood on kujundatud sujuvateks tavatoiminguteks, mitte alati nende erandite selgitamiseks, mida kasutaja kõige rohkem meelde jätab.

Ühtlane keel, erineva tihedusega ekraanid

Play poe visuaalne keel püsib eri vaadetes äratuntav. Kaardid, nupud ja korduvad sisublokid loovad tunde, et kasutaja liigub ühe rakenduse sees, mitte eri teenustest kokku pandud kogumikus. See järjepidevus vähendab õppimise koormust: kui inimene on korra aru saanud, kuidas avada rakenduse leht või minna tagasi põhivaatesse, kandub see teadmine edasi.

Reklaamid

Ühtlane välisilme ei tähenda siiski ühtlast teabetihedust. Otsingutulemuste leht ja soovitustest koosnev avakuva esitavad infot erineva loogikaga. Esimeses võrreldakse kandidaate, teises sirvitakse valikut. Need ülesanded väärivadki erinevat kujundust, ent üleminek võib panna kasutaja ootused proovile. Otsingutulemusest rakenduse üksikasjadesse jõudes muutub ekraan pikaks infovooguks; avalehel aga vahelduvad eri tüüpi valikud ja rubriigid. Sama kujunduskeel hoiab kogemuse koos, kuid ei kõrvalda erinevate vaadete rütmierinevust.

Võrdlus Magic Tiles 3-ga näitab, miks see oluline on. Mängus on kasutaja põhitegevus algusest peale arusaadav: ta vajutab ekraanil klahve ning mäng vastab kohe. Play poes on tegevus laiem ja vähem rütmiline. Kasutaja võib otsida, võrrelda, sirvida või hallata juba paigaldatut. Seetõttu peab pood kasutama rohkem eri vaateid ja sisuvorme, aga nende vahele jääv kujundus peab hoidma kindla orientiiri. Play pood teeb seda üldjoontes, kuid mitte alati sama selgelt igas sisublokis.

Väikese ekraani kompromissid

Telefonis peab iga ekraanipind kandma mitut eesmärki. Otsinguväli ja alumine navigeerimine on piisavalt tuntavad, et kasutaja ei kaotaks põhitegevusi suure infovoo sisse. Samal ajal on rakenduste loendid ja soovituskaardid kujundatud sirvitavaks, nii et üks puudutus avab üksikasjad ning pühkimine viib edasi. See on loomulik mobiilne tööviis ega sunni kasutajat kasutama täpseid väikseid sihtmärke.

Kompromiss ilmneb selles, kui palju tuleb kerida enne, kui oluline teave kätte jõuab. Pikad rakenduse lehed võivad nõuda mitut pühkimist, ja soovitusvoos pole alati ilmne, millal üks teema lõpeb ning järgmine algab. Väiksel ekraanil ei saa kõike korraga näidata, kuid just seepärast on järjestus ja kokkuvõtete kvaliteet tähtsad. Kui kasutaja peab otsustamiseks eri infokilde meeles hoidma, muutub telefoni mugavus pigem kerimise mugavuseks kui otsustamise lihtsuseks.

Käeulatus on samas läbimõeldud. Põhinavigatsioon püsib all, kus pöial selleni kergesti jõuab, ning olulised tegevused on rakenduse lehel piisavalt esiletõstetud. See aitab ühe käega kasutada, kuigi pikema lugemise ja võrdlemise ajal tuleb ikkagi ekraani mööda üles-alla liikuda. Väikese ekraani lahendus on praktiline, mitte maagiline: see vähendab põhitoimingute hõõrdumist, kuid ei suuda valiku keerukust ära kaotada.

Reklaamid

Harjunud kasutaja pilk

Kui Play poodi sageli kasutada, hakkavad selle korduvad mustrid tööle lühikeste otseteedena. Kasutaja teab, millist ikooni puudutada, kuidas oma rakendusteni jõuda ja millist infot rakenduse lehelt otsida. Sel juhul muutub pood taustaliseks taristuks. Rakenduse leidmine või värskenduse kontrollimine ei ole enam eraldi ettevõtmine, vaid väike osa telefoni kasutamisest.

Harjumus võib aga varjata disaini nõrkusi. Kogenud kasutaja täidab ise ära puuduva selgituse: ta teab, et võib lehelt tagasi minna, otsida rakenduse nime järgi või kontrollida oma kontovaadet. Uustulnuk ei pruugi sama loogikat aimata. Seepärast ei mõõda sujuvus ainult seda, kui kiiresti püsikasutaja ülesande lõpetab, vaid ka seda, kui palju nähtavaid vihjeid saab inimene, kes ei tunne poe tavasid.

Võrreldes Google Chrome’iga, kus kasutaja põhieesmärk on tavaliselt veebilehe avamine või otsing, peab Play pood vahendama ka arendajate, hinnangute, seadmete ja paigaldustoimingute vahelist suhet. See teeb poe töö olemuslikult keerukamaks. Uber Eatsi puhul on tegevusahel konkreetsem: vali toit, kinnita tellimus, jälgi selle liikumist. Play pood ei saa endale lubada sama sirget rada, sest kasutaja ei pruugi teada, mida ta otsib. Selle keerukuse juures on põhistruktuuri tuttavus päris saavutus, kuigi põhjenduste ja erandite selgus jääb nõrgemaks.

Eksperdina vaatan eriti seda, kas liides näitab olekuid ja võimaldab otsuseid kontrollida. Play pood saab esimese osaga enamasti hakkama: kasutaja näeb, kas ta on otsingus, rakenduse lehel või oma rakenduste vaates. Teise osaga on pilt segasem. Rakenduse sobivuse, turvalisuse ja kvaliteedi kohta on eri vihjeid, kuid nende suhteline kaal pole alati algusest peale selge. Kasutaja peab oskama lugeda poe esitatud märke, mitte ainult neid ekraanilt leida.

Kõige tugevam kujundusotsus

Poe parim otsus on hoida otsing ja põhisuunad alati piisavalt lähedal. See kõlab tagasihoidlikult, kuid just see raamistik kannab kogu kogemust. Rakenduste kataloog võib olla tohutu ja soovitused võivad muutuda, ent kasutaja saab alati pöörduda tuttava tegevuse juurde: otsida nime, vaadata mõnda põhiosa või naasta oma rakenduste juurde. Kui avastamine väsitab, on olemas selge väljapääs.

See lahendus väljendab head arusaamist poe rollist. Play pood pole ainult koht, kus uusi asju avastada, vaid ka igapäevane haldusvahend, kuhu tullakse kindla eesmärgiga ja lahkutakse kohe, kui see täidetud. Lähedal hoitud põhiteed kaitsevad kiiret kasutajat soovitusvoogu takerdumise eest. Ühtlasi annavad need uuele kasutajale lihtsa lähtekoha, isegi kui ta ei mõista veel kogu süsteemi.

Parim kujundusotsus on tuttava tagasitee nähtaval hoidmine. See ei lahenda kõiki poe probleeme, kuid hoiab mitmetähendusliku avastamise kõrval alles praktilise kindluse. Tänu sellele ei pea iga külastus muutuma pikaks sirvimiseks ning pood sobib ka ühe kiire kontrolli jaoks.

Lõpphinnang kujundusele

Play poe liidest ei hinnata ainult selle järgi, kui ilus või ajakohane see välja näeb. Olulisem on, kas kasutaja leiab tee valikute vahel, saab aru, mida tema puudutus käivitas, ning suudab eksimuse järel jätkata. Google’i pood teeb neist asjadest kaks esimest üldiselt hästi: navigeerimine on tuttav ja tavatoimingute tagasiside nähtav. Kõige rohkem vajab täpsust see osa, kus kasutaja peab mõistma, miks valik ebaõnnestus või kuidas eri rakendusi mõistlikult võrrelda.

Google Play Store on seega tugev tarbetööriist, mitte eriti hea giid. Konkreetse rakenduse otsimisel tundub selle struktuur kiire ja kindel; juhusliku avastamise puhul muutub see tihedaks, kohati korduvaks ja põhjenduste osas vaikseks. Ma hindan seda, et põhiteed püsivad käeulatuses ja tegevused annavad enamasti märku, et need registreeriti. Samal ajal tahaksin selgemaid selgitusi tõrgete korral ning paremini eristatud soovitusi, et inimene ei peaks ise kogu poe loogikat kokku arvama.

Kui tead, mida otsid, viib Play pood sind sinna vähese vaevaga. Kui sa veel ei tea, mida vajad, laseb see sul valikute vahel liikuda, kuid ei pruugi aidata kõige olulisemaid valikuid ära tunda. See on hea kujundusega põhitaristu, mille kõige suurem võimalus peitub mitte uue ilme lisamises, vaid kasutaja otsuste selgemas juhendamises.