Artikkel rakenduse Google Home kohtaGoogle Home näitab, miks nutikodu vajab vähem seadmeid ja rohkem loogikat
AppCompare
Nutikodu rakenduste suurim probleem ei ole enam see, et seadmed omavahel rääkida ei oska. Probleem on selles, et kasutaja peab liiga sageli ise tõlkima, mida iga seade, ruum ja automaatika parajasti teha suudab. Google Home on huvitav just seetõttu, et see ei lahenda seda muret täielikult, kuid näitab väga selgelt, kuhu kategooria liigub: üksikute vidinate juhtimisest kodu kui terviku mõistmiseni.
Olen Google Home'i kasutanud mitte ainult tulede sisse- ja väljalülitamiseks, vaid ka seadmete rühmitamiseks, ruumide korrastamiseks, rutiinide seadistamiseks ja koduse olukorra kiireks kontrollimiseks. Igapäevases kasutuses selgub, et rakenduse väärtus ei teki ühest muljetavaldavast funktsioonist. See tekib hetkel, mil kodu hakkab tunduma vähem nagu seadmete nimekiri ja rohkem nagu keskkond, millel on loogiline struktuur.
Google Home
Google LLC · 4,2 · Free · Android, iOS
Nutikodu uus mõõdupuu ei ole funktsioonide arv
Veel mõni aasta tagasi piisas nutikodu rakenduse puhul sellest, kui see leidis üles ühendatud lambi, näitas kaamerapilti ja lubas termostaadi temperatuuri muuta. Nüüd on see alles algtase. Kasutaja ootab, et rakendus tunneks ära, millised seadmed kuuluvad elutuppa, millised tegevused korduvad ning millised märguanded on päriselt olulised.
See muutus on tähtis, sest kodu ei ole rakenduse mõttes üks seade korraga. Hommikune valgus, õhtune turvakontroll, muusika, uksekell ja energiakasutus moodustavad ühe rütmi. Kui rakendus sunnib mind iga osa eraldi avama, olen mina endiselt süsteemi administraator. Hea rakendus peaks seda koormust vähendama.
Google Home'i praegune tugevus peitubki selles, et see püüab koondada eri tüüpi kodused tegevused ühte arusaadavasse raamistikku. Rakendus ei ole ainult pult, vaid ka kaart: ruumid, seadmed, lemmikud ja automaatsed tegevused annavad kodust visuaalse ning praktilise ülevaate.
Praegune baas: kiire ülevaade ja vähem käsitööd
Minu jaoks peab tänapäevane nutikodu rakendus täitma vähemalt neli ülesannet. Esiteks peab see näitama kiiresti, mis kodus toimub. Teiseks peab see lubama kõige tavalisemaid toiminguid teha ilma sügavatesse menüüdesse kaevumata. Kolmandaks peab see oskama eri tootjate seadmeid vähemalt mingil määral ühise loogika alla tuua. Neljandaks peab automaatika olema arusaadav ka inimesele, kes ei taha oma õhtut päästikute ja tingimuste uurimisele kulutada.
Google Home saab esimeses kahes punktis üldiselt hästi hakkama. Avalehel saab hoida sagedamini kasutatavaid seadmeid ja tegevusi, ruumipõhine jaotus muudab suurema kodu hallatavaks ning seadme olek on enamasti kohe nähtav. Kui tahan kontrollida elutoa valgust või vaadata, kas uksekell on midagi märganud, ei pea ma alustama tootja rakenduse otsimisest.
See kõlab lihtsana, kuid just lihtsad sammud määravad, kas rakendus muutub igapäevaseks tööriistaks või jääb seadistamise ajaks kasutatavaks abivahendiks. Nutikodu ei peaks nõudma, et mäletaksin, millise tootja kaudu konkreetne pistikupesa kunagi ühendati.
Samal ajal ei ole Google Home täielikult vaba vanast pärandist. Seadmete lisamine, õiguste jagamine ja mõne automaatika seadistamine võivad endiselt viia kasutaja ekraanidele, kus tehniline sõnavara võtab praktilise juhise koha. Kategooria baas on tõusnud, kuid kasutajaliidese iga osa ei ole sellele tasemele järele jõudnud.
Google Home'i tugevaim signaal: kodu peab olema ruum, mitte seadmete loetelu
Rakenduse kõige mõjusam idee on ruumipõhine mõtlemine. Kui seade on paigutatud õigesse ruumi, muutub selle olemasolu kohe mõistetavamaks. Elutoa lamp, magamistoa kõlar ja esiku liikumisandur ei ole enam kolm juhuslikku kirjet, vaid kodu eri osad.
See mõjutab ka seda, kuidas ma rakendust kasutan. Tavaliselt ei mõtle ma, millise tootja seade mul parajasti käes on. Mõtlen, et tahan enne magamaminekut kõik tuled kustutada või kontrollida, kas välisuks on lukus. Google Home'i ruumid ja lemmikud liiguvad sellele mõtteviisile lähemale kui traditsiooniline seadmete loend.
Siin peitub ka rakenduse kultuuriline tähtsus. Nutikodu on muutunud tehnikaharrastaja projektist tavaliseks koduseks kihiks. Kui rakendus räägib ainult seadmetest, eeldab see, et kasutaja hoolib tehnilisest ülesehitusest. Kui rakendus räägib ruumidest ja tegevustest, tunnistab see, et inimesed hoolivad eelkõige kodusest olukorrast.
Kategooria järgmine suur samm on olukorra kirjeldamine kasutaja keeles, mitte seadme menüüde peitmine mugavama kujunduse alla. Google Home annab sellele suunale tugeva vormi, isegi kui teostus ei ole igas olukorras ühtlaselt küps.
Mida rakendus järgib
Google Home järgib mitut nutikodu rakenduste väljakujunenud tava. See kasutab seadmete kaarte, kiireid juhtnuppe, ruumide jaotust ning automaatikaid, mida saab siduda aja, kohaloleku või seadme olekuga. Need lahendused ei ole iseenesest uued, kuid need on nüüd kasutaja õigustatud ootused.
Samuti eeldab rakendus, et kodu koosneb eri rollidega seadmetest. Kaamera ei ole lihtsalt ekraan, vaid turvakiht. Kõlar ei ole ainult muusikaallikas, vaid osa ruumi õhustikust. Valgusti võib olla nii käsitsi juhitav ese kui ka automaatse õhturutiini osa. Selline paindlikkus on muutunud kategooria tavaliseks keeleks.
Rakendus järgib ka tootjatevahelise koostöö ootust. Google'i ökosüsteemiga seotud seadmed töötavad loomulikult kõige paremini, kuid kasutaja ei taha enam ehitada kodu ühe kaubamärgi ümber. Seetõttu on oluline, et Google Home suudaks vähemalt põhifunktsioonide tasemel kaasata ka mujalt pärit seadmeid.
Siin tuleb mängu konkurentide mõju. Samsungi SmartThings on õpetanud kasutajaid ootama ulatuslikku seadmete ja automaatikate sidumist. Amazon Alexa on muutnud hääljuhtimise ja nutikõlariga suhtlemise paljude jaoks tavaliseks. Google Home ei saa neid ootusi eirata, isegi kui tema enda tugevus on rohkem keskendunud ruumilisele ülevaatele ja Google'i teenuste sidumisele.
Tava, mida Google Home vaidlustab
Rakendus seab kahtluse alla mõtte, et nutikodu peab olema täielikult seadme- või tootjakeskne. Vanas mudelis avasin iga seadme jaoks eraldi rakenduse, õppisin selle eripärad selgeks ja ehitasin oma peas ühendused seadmete vahel. See võis töötada väikese hulga vidinatega, kuid muutub kiiresti tüütuks, kui kodu kasvab.
Google Home'i loogika ütleb, et kasutaja ei peaks teadma, milline teenus mille taga töötab. Kui tahan elutuba õhtuseks muuta, peaks piisama ühest tegevusest või vähemalt ühest selgest kohast, kust alustada. See on oluline nihe: tehniline keerukus ei kao, kuid see peaks liikuma rakenduse taustale.
Paraku ei ole see väljakutse veel lõpuni lahendatud. Mõne seadme puhul jäävad täpsemad valikud endiselt tootja enda rakendusse. Nii tekib kahekihiline kogemus: Google Home sobib igapäevaseks põhijuhtimiseks, kuid keerukamate seadistuste jaoks tuleb kasutajal ikkagi mujale minna. See ei tühista rakenduse suunda, kuid näitab, kui raske on päriselt ühtset juhtimiskeskkonda luua.
Just siin on Google Home'i kõige ausam õppetund. Nutikodu rakendus ei pea kõike ise tegema, kuid ta peab kasutajale selgelt ütlema, mida ta saab teha, mida teeb teine rakendus ja miks. Ebamäärane piir ei ole koostöö, vaid lisatöö.
Mida seotud rakendused meile näitavad
SmartThings näitab, et kasutajad on valmis keerukamaks automaatikaks, kui sellel on selge praktiline tulemus. Kodus võib üks andur käivitada mitu tegevust, kuid väärtus ei tulene tingimuste arvust. Väärtus tekib siis, kui süsteem vähendab päriselt korduvat käsitööd. Google Home peab selle standardiga arvestama, kuid samal ajal vältima tunnet, et iga lihtne rutiin nõuab väikest programmeerimistundi.
Amazon Alexa tõstab esile teise ootuse: kodu peab olema juhitav ka siis, kui telefon ei ole käeulatuses. Hääl on mugav köögis, märgade kätega või siis, kui inimene liigub ühest toast teise. Google Home'i puhul on hääljuhtimine oluline osa suuremast ökosüsteemist, kuid rakenduse enda edu sõltub sellest, kas hääl, puudutus ja automaatika moodustavad ühe arusaadava terviku, mitte kolm eraldi kanalit.
Pinterest on küll teistsuguse eesmärgiga rakendus, kuid selle mõju elustiilirakenduste ootustele on selge. Kasutaja tahab näha oma maailma visuaalselt korrastatuna ning saada ideid, mitte avada lõputut seadete loendit. Nutikodu rakendus ei pea muutuma inspiratsiooniplatvormiks, kuid see võiks paremini näidata, mida kodu hetkel teeb ja milliseid tegevusi saab ühe puudutusega käivitada.
Ka täiesti teistsugused rakendused, nagu Super Slime Simulator: DIY Art või Muslim Pro: Quran Athan Prayer, näitavad sama laiemat muutust. Inimesed ootavad, et rakendus kohanduks nende rütmi, harjumuste ja kontekstiga. Ühes rakenduses tähendab see loovat mängu, teises palveaegu ja meeldetuletusi, Google Home'is aga koduseid rutiine. Ühine standard on isiklik asjakohasus, mitte lihtsalt suur hulk võimalusi.
Esile kerkiv standard: rahulik, kontekstitundlik juhtimine
Nutikodu järgmine standard ei ole rohkem nuppe. See on väiksem vajadus nuppe vajutada. Kasutaja tahab, et rakendus mõistaks korduvaid mustreid, annaks olulistest sündmustest märku õigel ajal ja jätaks ebaolulise taustale.
Google Home liigub selles suunas rutiinide, kohaloleku ja koduseadmete koondamise kaudu. Kui rakendus suudab ühendada päeva alguse, koju saabumise ja öise sulgemise üheks loogiliseks jadaks, muutub nutikodu nähtamatumaks. See on kompliment, mitte puudus. Parim automaatika on sageli see, mida ma märkasin ainult siis, kui see ebaõnnestus.
Samas peab selline nähtamatus olema kontrollitav. Kodus toimuvate automaatsete tegevuste puhul ei piisa mugavusest; vaja on ka arusaadavat ajalugu, selgeid õigusi ja võimalust viga kiiresti parandada. Kui tuli kustub valel ajal või kaamera saadab liigse märguande, peab rakendus suutma näidata, miks see juhtus.
Siin muutub usaldus sama oluliseks kui kasutusmugavus. Kodu on privaatne ruum ning rakendus, mis ühendab kaameraid, kõlareid, lukke ja kohalolekuandmeid, peab olema oma valikutes läbipaistev. Nutikodu tulevik ei saa põhineda ainult sellel, kui sujuvalt süsteem töötab; see peab olema ka arusaadav, kui miski läheb valesti.
Kus kategooria endiselt maha jääb
Kõige suurem mahajäämus on endiselt seadmete koostöö ebaühtlus. Ühendamine võib olla lihtne, kuid pärast seda ei pruugi kõik seadmed pakkuda sama sügavusega juhtimist. Mõni lamp reageerib kohe, mõni andur annab ainult piiratud oleku ja mõni kaamera suunab kasutaja tagasi oma tootja rakendusse.
Teine probleem on seadistamise haprus. Rutiin võib töötada nädalaid, kuni üks konto, võrgumuudatus või seadme uuendus selle vaikides katkestab. Tavakasutaja ei taha olla koduse automaatika hooldustehnik. Kui rakendus ei suuda tõrget inimlikult selgitada, tekib kiiresti tunne, et nutikodu on rohkem kohustus kui abi.
Kolmas mahajäämus puudutab privaatsust ja andmete mõistetavust. Kasutaja võib nõustuda sellega, et koduandmeid kasutatakse teenuse toimimiseks, kuid ta peaks aru saama, mida kogutakse, millega seda seotakse ja kuidas ligipääsu piirata. Pikad tingimused ei asenda selget juhtpaneeli.
Google Home ei ole nende probleemide ainus põhjustaja ega ka ainus lahendaja. Kuid suure platvormina mõjutab see tugevalt, milliseid ootusi inimesed teiste rakenduste suhtes kujundavad. Kui keskne rakendus lubab mugavat koondamist, hakkavad kasutajad sama nõudma ka väiksematelt tootjatelt.
Mida see kasutaja jaoks tähendab
Igapäevakasutaja jaoks tähendab kategooria areng seda, et nutikodu ostmisel ei piisa enam seadme enda omadustest. Oluline on ka see, kuidas seade elab rakenduse sees. Hea kaamera võib olla halb ost, kui selle teated ei sobitu ülejäänud koduga. Väga tark lamp võib osutuda tüütuks, kui selle juhtimine on peidetud kolme eri menüü taha.
Google Home muudab selle otsuse nähtavamaks. Rakendus aitab hinnata, kas uus seade täiendab olemasolevat kodu või lisab lihtsalt veel ühe eraldi juhtimiskihi. See on praktiline väärtus, mida ei näe alati rakenduse poekirjelduses, kuid mida tunneb kohe pärast mitme seadme ühendamist.
Samuti muutub oluliseks see, kui palju aega kasutaja alguses kulutab. Esmane seadistamine võib olla mõistlik investeering, kuid piir peab olema selge. Kui rakendus nõuab liiga palju käsitööd enne, kui kodu hakkab midagi kasulikku tegema, kaob entusiasm. Nutikodu peab oma väärtust näitama varakult, mitte lubama seda alles pärast põhjalikku süsteemihooldust.
Minu kogemuses on Google Home kõige parem siis, kui kasutan seda igapäevase keskpunktina, mitte iga seadme täieliku asendusrakendusena. See eristus aitab ootusi paika panna. Rakendus ei muuda kogu nutikodu üheks maagiliseks süsteemiks, kuid ta vähendab piisavalt killustatust, et kodu juhtimine tunduks tavapärase tegevuse, mitte tehnilise projektina.
Kuhu kategooria edasi liigub
Järgmise paari aasta jooksul hakkavad nutikodu rakendused konkureerima vähem ühendatud seadmete arvu ja rohkem olukordade mõistmisega. Kasutaja ei küsi enam ainult, kas rakendus toetab konkreetset lampi või kaamerat. Ta küsib, kas rakendus aitab kodul reageerida tema tegelikule päevale.
See tähendab paremaid kohalolekuviise, täpsemaid märguandeid, selgemaid rutiine ja suuremat kontrolli selle üle, millal automaatika sekkub. Tehisintellekt võib siin abiks olla, kuid ainult siis, kui selle soovitused on jälgitavad ja tagasipööratavad. Kodu ei vaja enesekindlat musta kasti, mis teeb ootamatuid otsuseid.
Google Home'i roll selles arengus on märkimisväärne, sest sellel on piisavalt lai ökosüsteem, et muuta ruumipõhine ja tegevuspõhine mõtlemine tavaliseks. Kui rakendus suudab ühendada lihtsa igapäevase kasutuse, eri tootjate koostöö ja usaldusväärse automaatika, võib sellest saada kategooria vaikimisi keel. Kui mitte, jääb ta mugavaks esikuks, kust kasutaja peab endiselt mitmesse tagatuppa edasi liikuma.
Minu lõplik hinnang on seega pigem kategooria kui ühe rakenduse kohta. Google Home näitab, et nutikodu tulevik ei kuulu kõige rohkemate funktsioonidega rakendusele, vaid sellele, mis suudab tehnilise keerukuse kasutaja eest piisavalt hästi ära koristada. Praegu teeb Google Home seda juba arvestatavalt: ruumid, lemmikud ja koondatud juhtimine muudavad kodu loetavamaks. Kuid tõeliselt küps nutikodu algab alles siis, kui seadmete koostöö, automaatika selgus ja privaatsuse kontroll muutuvad sama loomulikuks kui tulede sissevajutamine. Kategooria on sinna teel, kuid Google Home näitab ausalt, et sihtpunkt pole veel käes.
